Braces are coming off!!!

No ei ole võimalik - järgmisel nädalal võetakse mul breketid maha. Uskumatu, et see aeg ikka nii kiiresti läks.

No kui splint ära võeti, siis läks elu ikka lilleks. Rääkida oli normaalne, süüa oli normaalne, kõike sai teha. Kõvasid asju lihtsalt väga juba alateadlikult ei julgenud närida. Ja mu paranemine ikka läks supper hästi kogu protsessist, ei mingeid tüsistusi, valusid ega mitte midagi. Tööle naasesin ka oodatust varem.

Alalõua tundlikkus veel TÄIELIKULT taastunud ei ole, aga peaaegu on OK. Põhimõtteliselt siis pool aastat opist ja tundlikkus ei ole täielikult taastunud. Aga erinevatest kohtadest olen lugenud, et see võibki kuni aasta aega võtta ja tänasel päeval see ei sega mind kuidagi enam.

Öösiti kannan sikuteid, viimased kaks kuud isegi selliseid, et hambad on täiesti koos ja rääkida väga ei kannata. Pärast splindi ära võtmist kandsin paar kuud ka päeval sikuteid - rääkisimist see ei seganud  - no välja arvatud paar koda kui rääkimisega hoogu läksin ja litakas suus käis ja sikutid katki läksid. Söömise ajaks oli ka mõistlik need ära võtta - muidu läksid lihtsalt katki.

Aga jah, kolmapäeval võetakse ära ühed ja siis neljapäeval teised breketid. Ning seejärel on järgmine samm implantaat. Jah, ma ise arvasin, et see samm tuleb teha, aga no keegi ei öelnud enne kui hakkas jutt breketite äravõtmisest. Kuna üleval reas on üks hammas puudu, siis on oluline, et see sinna tagasi saab kuna muidu vajuvad hambad lihtsalt ära ja kogu töö on asjata...

Järgmised jutud juba pärast breketite äravõtmist. :)

Kuu aega

Ma olen ikka laisk blogija.

Kolmapäeval sai kuu aega opist and everything is just absolutely great!

Tööl olen käinud juba kaks nädalat. Esimesed päevad olid küll rasked, väga väsisin ära ja raske oli rääkida, aga polnud hullu. Splindist tulenev kõne oli ka täiesti arusaadav. 

Esmaspäeval käisin kirurgi juures ja seal katsuti ja vaadati ja öeldi, et kui kaebuseid pole, siis tulge aasta pärast kontrolli. Eks ma siis lähen. Dr. Viidebaum on lihtsalt imeline arst. Koos dr. Maidveega teevad ikka imelisi asju. Olen ikka nii tänulik ja super õnnelik. 

Ja neljapäev oli siis see tore päev kui splint ära võeti. Ja see splint oligi mul neli nädalat. Ulme, ulme, ulme. Hammaste pesu oli keeruline, söömine oli keeeruline. Ma ei viitsinud isegi süüa sellepärast, et ma pidin iga jumala kord hambaid pesema kuna kõik võimalikud asjad jäid kuskile kinni + nende kummide peale panemine ja ära võtmine = suur tüütus! Aga nüüd pole splinti ja saab rääkida normaalselt. Kummid on küll endiselt peal, aga no see on väike asi :) 

Suu avatus on päris hea. Kaks näppu mahub vahele. Natuke naksub ainult palju see luu. Kirurg ütles, et see võib jääda, aga võib ka kaduda. No eks siis lepime sellega :) 

Mälumislihased veel ei tööta. Proovisin hammusta keedumuna. Väga hästi ei õnnestunud. Ja närida proovisin ka täna ühepajatoitu, see selline pehme mant - aga tahab veel ilmselt harjutamist. 

Üks vahejuhtum ka mis mul juhtus. Kuna alalõuas puudub igasugune tundlikkus, siis ega ma ju ei tunne, kui mul midagi kuskilt hõõrus ja ükspäev siis avastasin, et oi mingi kaunis vill oli huule sisse tekkinud. Aga apteegist ostsin Kamistadi - see aitas.

            Splint free happy face :)

Ilmselt minust nüüd tükk aega ei kuule, sest suuri muudatusi ei saa toimuma enne kui breketeid ära võtma hakkame 4-6 kuu pärast. 

2 nädalat!

Tänane OD külastus oli väga hea :)

Võeti ära üks kumm, mis mu suud kinni hoiab, seega ma saan nüüd rääkida. Te ei kujuta seda vabadust, mida mu kõne mulle annab. Kaks kummi jäid alles veel, nende ülesanne on suunata lõualuud õigesse kohta kui ma suu kinni panen. Aga need kummid on natuke teise koha peal ja oluliselt keerulisem neid suust ära saada ja tagasi kui neid eelmisi. OD ütles, et osad on heegelnõeltega suranud, aga pintsetid toimivad ka väga hästi. Aga sain hakkama :) No siis sööngi vähem :)

Aga täna ma sõin riisisalatit ja seenesalatit. Neid mitte närimist vajavaid asju ikka leidub kaubanduses.

Kahe nädala pärast võetakse ära splint. Kartsin, et mu susin on suurem selle splindiga, aga ei olegi hullu. Tahab lihtsalt harjutamist.

Ja mida rõõmu! Kui kõik hästi, siis hiljemalt kuue kuu pärast saan ka breketitest lahti. :)

11 päeva pärast oppi

Kartulipudru tegemiseni ma ei jõudnud, aga munavõid tegin küll ja selle söömisega sain edukalt hakkama. Esimene söömine pärast kummide ära võtmist võttis küll 50 minutit aega, aga parem kui mitte midagi. Istusin rõõmsalt peegli ees ja vaatasin, kuhu mida ja kuidas pistan :)  Täna juba läheb söömine veidi kiiremini. Ostsin poest ka mingeid võileivamäärdeid, mida süüa - näiteks juustu küüslaugu salat, mingi lõhevõie ja pasteet. Superhea kõik, aga natukene soolane liiga ja huultel annab tunda. Peab ikka selle kartulipudru ära tegema :)

Hakkasin laupäeval ka harjutusi tegema. Esimest korda tegin ikka väga väga ettevaatlikult. Ja avanemise amplituud väga suur ei olnud. Üks näpp igastahes mahtus hammaste vahele (nii peab ka olema), selle üle oli mul hea meel. Aga mul ei õnnestunud oma lõuga viia paremale poole. Täna juba võib olla mingi millimeeter või kaks läks, aga no sellega läheb ilmselt aega veel. Ja millegipärast kui puhun põskede sisse õhku, on vasakpoolsel põsel päris valulik. 

Reedel olin ka sünnipäeva laps ja võtsin vastu mõne sõbra, pere ja muud loomad. Nemad rõõmsalt sõid pizzat ja mina jõin mahla (teiste ees ei taha süüa veel - it is kinda messy a bit). 

Mulle endale tundub, et olen juba täitsa oma nägu, suurem turse tundub olevat alla läinud. Kui siis, põsed veel veidi. Ja lõuga ei tunne endiselt. 

Rääkimine läbi hammaste tuleb ka juba edukalt välja. Täitsa arusaadav jutt kui tähelepanelikult kuulata. Panen ühe stiilinäite ka üles :)

8 päeva pärast oppi

Nonii. Nädal on möödas ja ma olen elus :)

Ma ei teagi, kust alustada, sest ma olen super excited. 

Alustan siiski tänasest ja  värskemaist emotsioonist. Käisin OD vaastuvõtul. Ta näitas mulle, kuidas kumme ära võtta ja uued asemele panna. Ja kujutage ette - ma saan neid ära võtta ja tagasi panna päris mitmel juhul. Kas pole mitte põnev? Kui ma hakkan harjutusi tegema, siis kui ma söön ja siis kui ma hambaid pesen. Tark mõte on need kolm tegevust vist ühele ajale ajastada :) Sest temal on ju peened tangid nende panemiseks ja ära võtmiseks, ma vaadaku, kuidas näppude ja heegelnõelte ja muude asjadega hakkama saan :) 

Aga toit peab ikka olema pehme ja närida ei tohi. 

Täna OD toolis võttis arst kummid ära ja palus hambad lahti teha, ütlesin, et ei julge. Aga ta lohutas mind, et ära muretse, lõug ei kuku otsast ära - see on kruvidega kinni :)

Ta vaatas mu profiili ka ja arvas, et lõuaots võiks paar mm veel kuhugipoole nihutatud olla, aga ootame, et turse taanduks ja siis näeb paremini, kas ja kuidas mida vaja teha. Hetkel mina küll ausalt ei näe, et see lõuaots vildakas oleks. Rohkem ma kedagi sinna noaga kallale küll ei lase. Unustagu ära. 

Laupäeval hakkan tegema harjutusi. See saab huvitav olema. Ma ausalt öeldes kardan seda suud lahti teha, et äkki ma ei oska :D  Või äkki suu ei tule lahti. 

Järgmisel neljapäeval - ehk siis nädala pärast lähen uuesti OD juurde. Siis ma tohin ka rääkima hakata pärast seda käiku. Aga sikutid(kummid) ja splint jääb mulle veel neljaks nädalaks. Nice! 

Ja mis ma siis täna tegin kui ma sealt OD juurest tulin? Läksin poodi - ostsin kartulit ja hakkliha! See pläust läheb täna blenderisse. Cannot wait! Muna proovin ka majoneesiga teha :) See on ka pehme :)

Aga liikumise koha pealt ütlen, et tuleb ikka hakata tasapisi liikuma. Tänased 2km OD juurde kurnasid mu täiega ära. 

Eile viibisin ühel koosviibimisel. Ikka päris piin - tahaks midagi rääkida, ei saa. Kutsehaigus ka vist mingil määral. But I must admit, et väsisin päris ära õhtuks. Päeval ei teinud lõunauinakut ka. See võis ka mõjutada. Ja kuna naerda sai päris palju ja üritasin ikka rääkida ka läbi hammaste, siis see pingestas kogu seda mu kaalikat, siis magama jäämine oli päris keeruline selle pinge tõttu. Peavalu, mälumislihaste pinged (valud). Valuvaigisteid ei tahtnud võtta ja ei võtnudki. Suutsin magama jääda ja hommikuks oli jälle ok. 

Ahjaa, ma ju pole suitsu ka teinud nüüd 8 päeva :) Isegi ei igatse veel. Olen ka suitsetajate ümber olnud ja pole isutanud. Loodame, et see jääb ka nii.

Kuues päev pärast oppi

Eile oli raske päev. Emotsionaalselt. Poleks arvanud, et see mind niiviisi hitib. Aga pillisin ikka veidike, sest kõik, mis süüa tahtsin, jäi kinni ja tõmbas hambavahed umbe. No ega need toredad söögilõhnad, mis köögist tulevad ülejäänud perele, kaasa ka ei aita. Aga jah, tomati lisamine ei ole hea mõte püreesupile, sest see tõmbas KÕIK umbe. Lisaks PAI smuuti oli mingi mikroseemnetega, mis samuti kõik umbe tõmbas. Ikka ulme tunne tekkis. Selline lootusetuse tunne. 

Aga täna hoopis kasutasin blenderit nuimiksri asemel ja see tegi asja oluliselt paremaks. Tomati jätsin välja seekord. No ei saa öelda, et selle püree söömine nüüd ülilihtne oli, aga parem kui mitte midagi. 

Enesetunne aina paraneb. Pea on veel uimane ja täna pea näiteks ei valuta niivõrd kui eile. Pead ei taha niipalju täna toetada kui eile. Seisab juba ise :) Öösel ka üles ei ärganud (aga nägin unes, et hambad sain vabaks - vist nii väga ootan juba). Aga hommikul ikka ärkasin kell kuus, aga suutsin õnneks magama jääda ja magasin mingi poole kümneni. 

Lõuas veel tunnetust tekkinud ei ole. Selline pins and needles tunne koguaeg. 

Suurepärane uudis on see, et neljapäeval saan ortodondi juurde (esialgu pidi alles järgmine nädal aeg olema) ja ta loodetavasti näitab mulle, kuidas ma end sikutitest vabastada saan  harjutuste tegemiseks :) (söömiseks ka ju siis :D )

Peace out!

Neljas päev pärast oppi

No mis mu saavutused siis täna on.

Ärkasin, sõin, magasin, sõin, magasin. Ja käisin poes. Vot see oli alles ettevõtmine. Jalutuskäik sinna oli täiesti talutav, aga tagasitulles vist pingutasin kotiga veidi üle ja võttis ikka täiega läbi. Pea käis ringi, süda paha ja beebitoidu korki lahti keerata ei jõudnud. Ah need olid rõvedad anyway, straight to the bin :)

Aga poest hankisin hunniku actimele, muid joogijogurteid ja siis võtsin veel ploomimahla ja mingit mehu mahla, mis mulle tegelikult meeldib. Ploomimahla soovitatakse juua kuna nr 2 on keeruline tulema. Vaatame, kas siis aitab kaasa, sest pärast oppi pole seda nähtust veel juhtunud. 

Ja ostsin ka porgandit ja lillkapsast, et suppi teha. Keetsin need pehmeks ja blenderisse ning lisasin veel vahukoort (algul plaanisin panna kohvikoort, aga seda polnud). Ja pean ütlema, et vahukoor oli väga hea mõte, sest sellel on oluliselt suurem toiteväärtus ja energiat sain juurde. Seega kui midagi vaja vedeldada, siis vahukoor oluliselt mõttekam. Ja see supp, mis sealt blenderist väljas - parim, mis ma viimase viie päeva jooksul söönud olen ja tassikese supi järel saan isegi väita, et tundsin täiskõhu tunnet :)  Pelgasin, et see tuleb ikka püreene ja ei mahu mu hammaste vahelt läbi, aga mahtus küll. Pidin küll natuke rohkem pingutama kui mahla või veega, aga sain hakkama. Lisaks panin veel seda puljongileent sinna blenderisse, et asja vedeldada. 

Järgmiseks plaanin blenderdada ülivedelat kartuliputru :)

Olin õhtul seltskonnas. Ikka raske kui midagi öelda ei saa :D Kui ma rahulikult midagi ütlen, siis on aru saada küll, aga kui keegi naerma ajab, siis on mõttetu üritus. Toidu osas otseselt ei isutanudki midagi sealt laua pealt, aga lihalõhn ajas süljenäärmed tööle. Seega soovitus, hoiduda kohtadest, kus seda head lõhna tuleb.
Ja no seltskonnas ikka naeru ja nalja palju, siis nagu ma olen öelnud, et otseselt valusid ei ole, aga selline pinge tunne ja nii ka naerdes. Ja praegu tunnen, et pärast paaritunnist seltskonnas istumist ja naerdes ikka mõnda aega, siis on jälle see valulik tunne. Paar korda tajusin seda raksatust ka nii-öelda(see jõnks või taoline, mis luudest mõnikord läbi käib) ja see on valus. Aga mööduv nähtus. Seega, tasub olla ettevaatlik, et midagi paigast ära ei naera :) Kuigi kirurg väitis, et kõik kruvid on kenasti kõvasti kinni.
Pool ööd magasin ka vasaku külje peal. Põsk pehmelt patjade ja tekkide sees. Parema külje peal millegipärast ei julge olla. Tundub kuidagi hellem see olukord seal. Aga ma vist tavaliselt magan anyway vasakul küljel. Ja no kuna lõug on ju veel täiesti tundetu, siis päevase une ajal muidugi hõbeniit (pigem vist lõng) lokkas mööda lõuga :)

Juba haiglas olles tundsin, et igasugu helid olid mu kõrvale väga häirivad(näiteks hooldaja vahetas padjapüüri kõrvalvoodis). Ja ka kodus, nii ülemised kui kõrval naabrid on jube valjuks nädala ajaga muutunud ja täna seltskonnas ka. Kõvemad naerud ja muud lärmid, täitsa häirivad kohe. Selle kohta ma pole midagi lugenud kuskilt. Loodan, et see leebub ja ma ei pea kannatama ülitundlikkuse osas helide suhtes.

Ja turse on juba täitsa vinks vonks :)