62 päeva pärast oppi

Lõpuks! Lõpuks! Lõpuks! Sain ma endale breketid. Tegelikult pidin juba need saama 17. detsembril, aga kahjuks suutsin endale köha organiseerida. Aga õnneks ikka leidis arst ikka enne aastalõppu mulle aja.

Ülemiste breketite suhupanemine võttis aega umber 45 minutit. Kõigepealt puhastati hambad korralikult miskisuguse elektrilise hambaharjaga. Seejärel kleepis ortodont breketid hammastele. Lisaks kinnitati tagumistele hammastele plomm ehk takistus, mis ei lase ei lase hammastel omavahel kokku minna. Tähendab, et ma ei saa hambaid täielikult kokku panna. 

Breketite panemine ei olnud midagi hullu. Traadi panemine oli veidi valulik kuna mu esihambad juba liiguvad tänu opile. Aga ei midagi hullu. Ainult korraks. 

Kaasa anti väiksed spetsiaalsed hambaharjad, millega saan breketeid puhastada. Samuti vaha, mida saan breketi peale panna kui peaks hakkama suuõõnele haiget tegema. 

Ühesõnaga - mu suu on korralikult igasugust manti täis :)

Järgmine kohtumine ortodondiga - kuu aja pärast. Selleks ajaks peaks mu silmahammas olema liikunud samale reale ülejäänud hammastega. 

Hambakaare laiendaja on endiselt suus, aga pean tunnistama, et olen sellega rohkem harjunud ja õppinud sööma nii, et aine vähem toitu jääb sinna kinni. Aga ikkagi endiselt jääb. Ei jõua ära oodata, et see eemaldatakse (minu arvutuste kohaselt umbes mai kuus).

Head vana aasta lõppu kõigile! :)

20 päeva pärast oppi

Kiida veel, et kõik on hästi ja paraneb jne jne.

Ärkan mina hommikul üles ja tunnen, et kuidagi kummaline on olla näol. Vaatan peeglisse - jänku Jutast on saanud väike hamstripreili. Vasak põsk paistes nagu oleks arbuusi põske pistnud. No okei, päris arbuusi suurune paistetus ei olnud, aga ikka paistes. 

Tervitused hamstripreililt!

Nõme on veel see ka, et eile oli ju see päev kui käisin kirurgil end näitamas ja ta kiitis ka olukorra heaks. 

Aga korralik paanika valdas mind. Jooksin perearstile. Ta kirjutas kohe antibiootikumid, mida ma esimese hooga välja ostma ei läinud. Aga kooli medõde arvas, et see on siiski hea mõte ja hilisemas kirjavahetuses kirurgiga kiitis temagi selle heaks. Lisaks piserdan veel taruvaiku sissepoole. 

Valus otseselt ei ole, aga hell ikka. Palavik 37.0. Et ehk ta siis üks põletikupoiss ole.

Tööl korra käisin, aga tulin ikka koju ära ja üllatust üllatust - magasin terve päeva maha. Organism on ikka vist kurnatud.

Moraal: ei ole vaja kiirustada tööle pärast kirurgilist sekkumist, sest tööl olles ei ole võimalik asju rahulikult võtta.

Ülemisel pildil on hambavahe 7mm ja alumisel 5mm. Ja ülemine hambavahe jääbki veel kuuks ajaks vähemalt. 

19 päeva pärast oppi

Tänaseks päevaks olen tööl käinud juba nädal aega ja 1 päev.

Pärast oppi olin töölt kodus 7 päeva. Ma julgen arvata, et taastumine oli väga hea. Paistetus läks alla väga kiiresti. Kuigi mõned inimesed ütlesid, et on ikka näha, aga ega niisama ei paista kui just ei vaata. Tänaseks päevaks aga pole nagu miskit näha.

Kuidas siis hambakaare laiendamine õnnestus? Eelmisel nädalal käisin ortodondi juures, kes oli ka tulemustega rahul ning rõõmustas mind, et peab veel vaid 2mm keerama, mis tähendab, et tänaseks olen oma keeramised ära keeranud ning hambavahe on kokku 7mm. Esimesed päevad oli ikka hirmus vaadata, kuidas see kõik laienes, aga nüüd enam vähem pole viga - harjunud juba selle vaatepildiga.

Inimeste, eriti võõraste inimeste juuresolekul aga vahepeal ikka kohmetun ja tuleb meelde, et pole päris õige see pilt. Aga samas nemad ju ei tea, et mul tavaliselt seda pole :)

Haav paranes ka kenasti. Valusid ei ole olnud. Pärast oppi olen võib olla kolm korda valuvaigistit võtnud ja seda ka esimestel päevadel kui juhtusin rohkem rääkima. Aga see ei olnud isegi valu-valu, vaid selline nõrk ebamugavust tekitav valu. 

Esimestel päevadel oli ka peavalu, kuid see võis olla ka vähesest söömisest ja no ikkagi ju liigitati see väike protseduur trauma alla. 

Ja kummaline, et need peapööritused ei taha ära kaduda. Neli päeva pärast oppi tekkisid ja algul olid ikka väga karmid - kohati pidin täitsa seinast kinni võtma. Täna aga selgus, et see võib olla seotud verevarustuse taastumisega. Makes sense!

Täna käisin siis ka kirurgi juures - tal suurt mulle miskit öelda polnud, vaatas üle. Kõik ok ja lõpetas nö juhtumi. 

Ortodondi juures käimisest veel. Hea uudis oli, et hambavahe jääb 7mm. Ja hea uudis on ka see, et saan juba kuu aja pärast ülemised breketid! (ei jõua ära oodata). Aga halb uudis on see, et see metalljurakas mu suus - sellest saab alles poole aasta pärast lahti. 

Söömisest. Eelmisel nädalavahetusel sõin esimest korda nö korralikku tahket toitu. See tähendab, et lõikasin väikesed tükid ja närisin tagumiste hammastega. Hambekaare laiendaja tõttu peab ikka vaatama, et sinna ikka miskit kinni ei jää, sest selle kätte saamine sealt on endiselt pain in the ass. Proovisin ka hammustada - täidetud muna isegi sain. Aga kummaline tunne on hammastes, liha ei julgeks järama päris hakata. Täna proovisin ka Alexela võileiba hammustada - no ütleme nii, et selle võileiva söömine võttis aega 20minutit. Tehke omad järeldused. Kokkuvõte: jätkame pehme dieediga. 

5 päeva pärast oppi

Eile keerasin esimest korda laiendajat ja sain sellega ise osavalt hakkama. Tädil oli väga hea meel selle üle kuna ta veidi nõrganärviline ja oleks pildi taskusse pannud. Peegli ees ei õnnestunud see, aga telefoni esikaameraga sain asjad aetud. (NUTIkas expanding :D ) Tunne oli ikka kummaline ja täna hommikul samuti. Valus ei ole otseselt, aga kummaline pinge...

Hambavahe on juba silmaga nähtav. 

Üks video ka, mida see keeramine endast kujutab. Youtubes on ikka kõige kohta materjali!

Hambakaare laiendaja keeramine

Eile terve päev käis ringi mu pea. Kohe korralikult - nii, et hoidsin vahepeal seinast kinni. Valuvaigistid? Vähene energia? Opijärgne nähtus? Who knows...Täna on veidi parem ja pööritus tekib vaid püstitõusmise ja äkiliste liigutuste korral. 

Õhtuks tegin endale püreesuppi - see veidike parandas mu olemist. Aga see vesine toit ajab südame ikka läikima.

Hommikul vastu ärkamist valutas hammas, ma arvan, et see on nende liigutamisest. Neil on seal ikka kitsas.  Ja paar tundi olen üleval olnud, nüüd nagu ei saa aru otseselt...

Ja mingi imelik hääl tuleb mu suust - ma südamest loodan, et seda teeb see laiendaja traat, sest teatud liigutuste korral - haigutused või pea tõstmised, langetamised - kostub  mingi krõks. Ja mu õudusunenägu on, et mu hammas tuleb ära, aga ma ikka loodan, et see on see laiendaja :)

Kolmas päev pärast oppi

Olen kodusel reshiimil. 

Ei saaks öelda, et olen valuvaba. Eile koju jõudes manustasin kaks paratsetamooli ja õhtuni oli enam vähem hea olla. Aga nagu varasemalt lugesin - valu on kontrollitav valuvaigistitega ja ei midagi hullu. 

Väsimus  aga tekib ülikergesti ja pool 9 juba tahtsin luugid kinni panna, aga teada värk, et kella viiest üleval oleks kah olnud. Seega pingutasin veel tunnikese  ja magasin pea üheksani vist. Ja hommikul kell 12 oli ka selline tunne, et põõnaks veel veidi. 

Paistetus - no endale tundub ikka jube paistes kogu see värk. Ja täna hommikul tundus nägu veelgi rohkem paistes kui eile õhtul. Tädi arvas, et ikka ei ole. No ma siis usaldan teda selle koha pealt. Ja see kummaline tunne ülalõualuus - nagu kitsas oleks või miskit. Ja ilmselt läheb veel sellega aega enne kui täiesti taandub. Ja äkiliste liigutuste korral on ka selline pinges tunne. Ühesõnaga - raske kirjeldada, aga lühidalt - EBAMUGAV olukord. 

Söömine: ega poes ei oskagi kohe miskit valida. Närida kaks nädalat kindlasti ei tohi. Seega supid ja smuutid ja kohupiimad ja jogurtid - kõik mida annab lüristada. Ei, kõrrega imeda ei tasu - tekitab valulikkust. Ja menüü tagasihoidlikkus tekitab ka sellist väsimust. Või siis äkki valuvaigistist mis välja kirjutas? Kes seda oskab öelda - võib ju ka mõlemat olla. 

Suud avada on täiesti võimalik, rääkida ka saan vabalt, aga mitte väga kiiresti ja emotsionaalselt. Selline rahulik olemine...

Mõnest blogist lugesin, et tasub  end varustada vatipulkadega, et hea kuivanud verd ninast kätte saada. Hästi ei saanud aru, miks ma küll nuusata ei tohi, aga tuleb välja et ei tohigi. Ainult pühkida  ning vatipulk on ka tore ja aitab seda jama kuivatada seal ninas. Õnneks nina ei veritsenud väga, esimesel päeval veidi, aga see on igati normaalne ma arvan. Seega vatipulgad on igati kasulikud abivahendid.

Hambaid pesen ka.  Opi päeval õde arvas, et pole hea mõte, aga järgmisel päeval kohe kindlasti arst käskis  pesta. Jälle - kuskilt lugesin, et väikese peaga hambahari on asjakohasem. Ostsin ka siis endale väikese peaga hambaharja (ehk siis lastehambahari). Ma pole küll nö suurte inimeste hambaharja proovinud, kuigi sisuliselt peaks see ka suhu mahtuma kuna suu avaneb korralikult.  Aga see tundub õrnem ja turvalisem :) Suu hügieen on praegu ERITI tähtis kuna mul on suus see vidin pluss õmblused. Seega loputan ka suud olulisemalt tihedamini kui seda olin harjunud tegema. Hetkel on mul haiglast saadud suuvedelik, peaks jaguma mõneks ajaks. Ja edaspidi sobivad ükskõik millised apteegi/poe suuvedelikud.

Pühapäeval pean ka laiendajaga esimese pööramise tegema, eks siis paistab, kuidas see õnnestub. Ortodont küll arvas, et võiks nädal peale oppi hakata keerama, aga kirurg arvas, et kindlasti varem kuna vereloome on väga hea ja ei tahaks, et uuesti lõigata oleks vaja. Seega ootan põnevusega homset :)

Lubasin ka pilti:

Vasakul pilt hommikul enne oppi ning paremal pilt päev pärast oppi. Nagu mu sõber ütles, et võib mind vabalt töllmokaks kutsuda nüüd :) 

Värkselt pärast ärkamist on ka üks pilt olemas, aga seda igaks juhuks laialt ei jaga. 

Sorry for the hair, aga haiglasse minnes unustasin kammi maha ja  nüüd on see tegevus jäänud tahaplaanile :) Aga pilt on tehtud kaks päeva pärast oppi. Mulle tundub see rohkem paistes kui päev pärast oppi, aga tuleb olla rahulik ja ei tasu oodata imesid üleöö. 

15 tundi pärast oppi

Kell üheksa hommikul paluti selga panna opi kittel ja siis ootama jäin. Ja kell üks siis mulle järgi tuldi. Käed hakkasid värisema. Narkoosiarst oli väga meeldiv, rahustas täiega maha. Ja see passing out on ikka üliäge, suriseb ja suriseb ja siis nii äkki kui äkki oled out nii, et aru ei saa. 

Süüa ja juua hommikul juua ei tohtinud, ja veepuudusest ilmselt tekkis peavalu, no sellel ei lasknud end häirida, sest nagunii oli varsti drugide mõju alla minek. Kummaline, et kõht tühi polnud ja kusjuures siiani ei ole. Veidi nagu tahaks aga pole viga. Mahla jooks...24h söömata. Tahaks kohe kaalule astuda.

Operatsioon kestis pea kaks tundi narkoosiarsti sõnul, aga eks täna kuuleb täpsemalt kui arsti näen, sest eile ta nägu ei näidanud. Aga ärkamistoas hoiti mul silm kenasti peal, vererõhud jm möllud. Mitmed hoiatasid, et üldnarkoosist ärkamine on ebamugav, süda paha ja värki, aga mitte kui midagi, kõik oli hästi.  Morfiini laksu sain ka kohe ja pärast seda pole valu tundnud. Uskumatu. Tasub loota, et ei hakkagi valutama. Aga mokk on räme paistes ja joomine pole just väga lihtne. Natukene tilgub suunurgast. Hambaid ka ka ei lubatud pesta, piilusin salaja sinna moka alla, rõvedad õmblused...

Arst vist keeras paar nõksu laiendajat ka. Sest hambavahe on juba näha. 

Kanüül on ka ebamugav. Eriti nende süstide saamine, valusam kui kõik muu kokku.

Tagasi vaadates võin öelda, et opieelne hirm oli täiesti alusetu. Personal on professionaalne, hoolitsetakse korralikult. Nüüd peab vaid rahulikult taastuma ja usun, et kõik läheb hästi.

Pöidlad pihku, et sinikaid ei tekiks!

Kui arvuti taha saan, siis panen pilte ka :)

Haiglas, loetud tunnid opini

Sisse võeti mind päev enne oppi. Ei tea isegi miks kuna mitte midagi ei tehtud minuga peale kraadimise.

Hommikul käisin veel ripsmetes, vähemalt silmadki ilusad 😄

Tulin haiglasse 12 ajal ja mingi tunni pärast anti juba süüa. No haiglatoidud on teada tuntud mitte maitsvad ja oi ega nad niisama seda ei räägi. Jumal tänatud, et ma varem kõhu täis sõin. Ma muidu ei ole ikka toiduga pirtsakas, aga see mulle ei meeldinud ja ega õhtusöök paremate killast ei olnud. Õnneks hommikul rohkem süüa ei anta 😄

Mul on mõned ettepanekud PERHile. Alustage sellest, et teil on üks ühine süsteem, kus te kõike näete. Miks ma pean samadele küsimustele kolm korda vastama kolmele erinevale inimesele? Mul ei ole allergiaid ja operatsioonidel ka pole ka käinud ja ilmselt kuu aja jooksul pole ka seda juhtunud kui viimati neile küsimustele vastasin, siis vastused on endiselt samad.

Ja siis personalile võiks ikka selgeks teha, mis oppidega tegu. Alustuseks nõuti mul splinti. Kallikesed, mul ei ole seda. Küsige arsti käest. Ja ei ole vaja kolmel inimesel seda minu käest nõudma tulla. Küsige arsti käest!!! Füsioterapeut pani ka veidi puusse, hakkas rääkima kuidas ma nädal aega suud avada ei saa, get your facts straight woman. Ma kergelt paanitsesin ka juba, aga õnneks dr. Viidebaum oma rahulikkusega lükkas tädi jutu ümber.

Aga keelatud vili on ikka magus - tahaks lihtsalt vett juua. Söögist otseselt ei hooligi, aga juua tahaks...

Oppide järjekorras olen teine, kellaajaliselt pole õrna aimu ka.

Lõige tehakse ülemise huule alla piki iget ja õmbluseid pole vaja pärast vaja välja võtta, pidavat ise sulama :)

Hambakaare laiendaja, 13 päeva opini

Kolmapäeva õhtul paigaldas ortodont mu hammastele hambakaare laiendaja (rapid palatal expander). Paigaldus oli ise valutu, naksti ja valmis.

Aga ebamugavus ja ila, mis sellega kaasnevad - oh my goodness! Rääkida ma ei oska - ila on suureks takistuseks ning suus ikka ruumi pole, et korralikult häälikuid moodustada. Pidavat harjuma sellega...eks siis paistab. 

Ja söömine. Ortodont ütles, et kõike võib süüa põhimõtteliselt, aga see pole lihtsalt võimalik, sest toit läheb kõik sinna suulae ja laiendaja vahele. Seega tänane söömine on kõik aega võtnud ja eelistan vedelemat kraami, eks ilmselt pean hakkamagi seda menüüd nüüd vaikselt harjutama. 

Laiendajale on paigaldatud ka kaks breketit - need teevad veidi haiget, hõõruvad vastu suu sisemust, aga ilmselt sellega ka harjub.

Nii ja selle laiendaja keeramine. Pean vist palkama kellegi, kes seda mu eest tegema igapäevaselt hakkab, sest mina seda auku seal keskel ei leia. 

Esimese pööramine tehakse vahetult peale oppi, aga ise hakkan keerama nädal pärast oppi. Üks pööre on veerand millimeetrit ja 7 päeva järjest pean pöörama pool millimeetrit. Seega nädalaga suureneb mu hambavahe 3.5mm. 

Vaimne tervis on iseenesest hea, täitsa rõõmus isegi :)

Kirurgi külastus ja 22 päeva opini

Läksin kirurgi vastuvõtule. Ega ta otseselt mulle väga midagi ei rääkinud - ja jälle midagi küsida ka ei osanud. Kirurg saatis verd andma, EKG tegema ja anestesioloogi juurde. Veri sai antud, EKG tehtud ja anestesioloogi juures ka käidud. See paber, mis pihku  pisteti oli oli kõverikke täis ja tuleb haiglasse minnes kaasa võtta.

Koju sõites hakkasin taas tuulama erinevates blogides ja kohtades, mis vähegi kirjeldaks sama protseduuri, mis mind ees ootab. Kas ma olen loll või ma tõesti ei leia taolist asja läbi elanute kirjeldusi. Samuti infot selle protseduuri kohta jube vähe. 

Lisan siia ka ühe video, mida kannatab vaadata eesootavast protseduurist SARPE surgery

Haiglasse kirjutatakse mind sisse päev enne oppi. Kirurg arvas, et koju võiksin saada kaks päeva pärast oppi, aga see on kõik väga väga individuaalne ja ei pruugi nii minna.

Ortodondi külastus ja 27 päeva opini

Ortodont paigaldas mulle väikesed kummid, mis teevad mu hammastele väikesed vahed sisse ning lihtsustab laiendaja asetamist suhu. Igapäevased kaaslased on selleks puhuks valuvaigistid, sest need kummid reaalselt lükkavadki hambadvahed laiemaks ja tunne on selline nagu keegi toksiks väikese haamriga vastu hambaid...eriti siis kui midagi hammustada või närida. Vedelikudieet juba alaku! Aga selle mätsutamise õpib  üpriski kiiresti ära (viisakalt otseloomulikult) ja pole väga hullu...lihtsalt veidi hell ja ebamugav. Nädala pärast ootab mind uus ortodondi külastus, kus paigaldatakse järgmine osa, mis on vajalik hambakaare laiendamiseks...veel ma täpselt ei tea, mis see olema saab.

Küsisin ka, et mis võib valesti minna. Kuna luu tehakse katki kahe hamba vahelt, siis võib juhtuda, et kahjustatakse esihamba juuri, mis lõppeb hamba suremisega, st muudab värvi. Seljuhul vajalik juureravi. Õnneks pidavat mu juured olema aga piisavalt laiali, et vast nii ei lähe.
Ja üleüldse SARPE pidavat olema üks kõige kergematest lõualuu operatsioonidest. Seda oli ülitore kuulda.

Breketid lubas ortodont paigaldada kolm kuud pärast oppi ehk siis jaanuari lõpus. 

State of mind on täitsa crazy. Mõni päev on täiesti normaalne olla, mõni päev hakkan iga väikese asja peale nutma. Siis loen jälle erinevaid blogisid ja saan aru, et kõik, kes selle üle elanud - elavad väga õnnelikult edasi ning miks ma ei peaks sellega hakkama saama. Siis rahunen jälle maha.

Sõbrad ütlevad ka, et kõik saab korda ja kõik läheb hästi ja ära loe neid blogisid, aga tegelikult mida rohkem ma tean seda parem ikka on. Kui ma elaks illusioonides, et kõik saab olema lihtne ja tore, siis usun, et mu shokk saaks olema päris suur. Seega siiski soovitan  vaadata neid videosid ja pilte, on küll jubedad, aga parem olla teadlik.

Nädala pärast uued katsumused.

Miks see blogi? Miks see ettevõtmine?

Kindlasti leidub nüüd inimesi, kes mind hukka mõistavad, kuid loodan, et see(blogi pidamine) aitab mind vähekeni ja ehk teisigi, kes sama teekonna ette võtavad...

Tänaseks päevaks on mul vanust 30 ja terve oma teadliku elu olen maadelnud oma hammastega. Küll olen neid valutanud ja küll nende pärast piinlikkust tundnud ja ehk tänasel päevalgi enesehinnangule mõnigase jälje jätnud. Gümnaasiumi lõpus külastasin esimest korda ortodonti, kelle kabinetist tulin tagurpidi välja kui ta mulle rääkis summadest, mis mulle ilusa naeratuse annaks.

Suvel 2014 võtsin uuesti ette tee ortodondi juurde. Eesmärk: saada ilus naeratus. Teadsin, et see ei saa lihtne olema, kuid poleks arvanud, et see nii keeruline saab olema. Esimene kohtumine möödus valutult - tehti pilti ja võeti jäljendid. Teine kohtumine, aga lõppes šhoki ja peaaegu pisaratega (seda kuulete veel palju - korralik piripill olen). Kahjuks mulle ei piisa lihtsalt breketitest. Vajan ka SARPE lõikust, millele järgneb breketite kandmine.

Arstide keeles ootab mind: ortodontiline ravi koos ortognaatse kirurgiaga (SARPE: ülelõua laiendamine ja BSSO vajadus hinnata peale diasteemi sulgemist). 

Kui küsite, mis on SARPE, siis inglise keelest tuleb ka lühend Surgigally Assisted Rapid Palatal Expansion ehk siis ülalõua laiendamine. Eesti keeles väga palju selle kohta infot ei leia netist, kuid inglise keeles materjale jagub. Olen vist vea sellega teinud, et end nii kurssi olen viinud, kuid parem on kui tead, mis ees ootab ja milleks valmis olla.

Enne SARPEt oli aga vaja veel nipet näpet teha, seega sai hambaarsti juures käia mõned korrad ja siis ikka otsustasid arstid, et on vaja ka üks hammas välja tõmmata, mis ei pea ortodontiale vastu. Oli liigselt töödeldud vist. 

Mais 2015 külastasin esimest korda kirurgi, kes mu lõualuud lahti lõikab. Dr. Viidebaum on ääretult meeldiv ja soe arst ja jättis väga turvalise mulje. (Sama võin ka dr. Varuli kohta öelda). Olin ääretult närvis ja seetõttu ei osanud ka midagi väga öelda ega küsida. 

Septembris oli vaja eemaldada hammas. Jah, tuimestati ära küll kõik kenasti, aga arvestades seda kui läbi see hammas oli omadega, oleks ta ju võinud välja tulla hopsti. Aga ei - tund aega kirurg kangutas enne kui toolilt taas püsti tõusta sain. Ma ei tea, kas normaalsete lõualuudega inimestel sama probleem on, aga kuna mul on ka alalõug viltu, siis mingist hetkest on alalõuas selline valu, et seda on võimatu millegagi võrrelda (võiks öelda, et see on isegi hullem kui see hamba väljatõmbamine). 

Täna on teine päev pärast hamba eemaldamist - ebamugav on olla ja suud väga lahti teha ei taha. Süüa täitsa saab, aga ülima ettevaatlikkuse ja ühe poolega vaid. 10-päevane antibiootikumide kuur ja õnneks valu üle kurta ei saa, kuid ülim ebamugavus on küll. 

Järgmine kohtumine ortodondiga ootab mind 30. septembril. Ja SARPE ootab mind 28. oktoober.

Ahjaa. Rahast võiks ka natuke rääkida. Kirurgia rahastatakse õnneks haigekassa poolt, aga breketravi omast taskust. Ravi pikkus 2a ja maksab 2700 euri (hõbedased breketid) või 3700 euri (valged breketid). Kui lisandub veel BSSO (alalõua teema) siis 600 euri. 

Ja enne kõike seda on mind halvanud korralik stress. Kui ma varem ei teadnud, mis asi stress on, siis nüüd tean. Minu jaoks on see koguaeg mõtetega eemalolemine, muretsemine, nutmine õhtuti, tööl eksmine ja keskendumishäired. Küsin endalt, et miks ma selle tee siis üldse ette võtan kui hirm on suurem kui ma ise? Mõistlikku vastust ei ole veel leidnud sellele...targad inimesed aga ütlevad, et see on sellepärast, et olen enda jaoks otsuse vastu võtnud, et tahan seda teha kuna olen sellest pikalt unistanud.